Philippines--Filipiinid
First of all, i have to tell everyone that Adam and i are still together. So don't worry about the fact that we haven't written anything after the fish eye incident.
But we hope you understand that it is hard to find time to sit our buts down and finish our blog.
So sorry about that but we'll try to get to it at some point.
No te võite ju arvata, et me parast fish eye varki läksime lahku ja ei jõudnutki omadega enam koju tagasi, kuid tegelt ei olnud asi nii hull. Kuigi ma olen juba toesti omadega otsapidi Eestis,voin oelda, et me käisime juba ka USAs Adami õe-Kate pulmas ja varsti on ka mu 3 nädalane reis Eestis otsas. KAS TE PANITE TÄHELE ET MUL ON NYYD (Eestis olles) KÕIK Õ Ä Ö Ü TÄHED OLEMAS!!!!!!!!!!!!!!!
Kuid nyyd siis prooviks ikka oma reisi kirja ka ära lõpetada, kuigi ausalt oeldes tagant jargi ei viitsikski nii väga.
Esimene peatus Filipiinides oli Cebus. Kuid parast paari tunnist ringi kondimist selgus, et seal ei ole mitte midagi teha ning me otsustasime sealt kiirelt lahkuda, et siis kaua oodatud kaunikestele randadele pleesitama minna.
Kui me bussis, teel Bantayani poole soitsime-(Cebust pohja pool asuv saar) ja ajalehte sirmisime, selgus, et paar paeva tagasi leiti Ameeriklanna surnukeha, kes seal tegi (Volunteer) vabatahtlikku tood. Lisaks sellele oli paev enne meie saabumist olnud mingi tulistamine saarel, kuhu me olime hetkel teel. Aga kuna me olime juba bussis,oli vahe hilja et uusi plaane teha.
Yhesonaga me sattusime Filipiinidesse valel ajal.
Põhjuseks oli see, et valimistest oli möödunud 4 aastat ja nüüd oli jälle aeg, kus valiti "õiged mehed" (...samad mehed, mis iganes) riiki juhtima.
Nagu iga aasta, juhtus ka seekord, et "õigete juhtide" valimise tõttu suri ligi 100 - 200 inimest, kaasa arvatud kandidaat Bantayani saarelt, kus me siis oma aega veetsime.
Esimesed 2 päeva ei tahtnud ma ka Bantayanis kauem veeta, kuna rand tundus rapakas ja enamus turistid olid kas kohalikud voi Koreakad.
Kuis pärast ringi kõndimist ja kohaga tutvumist leidsime me enda jaoks ideaalse paiga ja kahe päevane plaan saarel viibida muutus iga paevaga pikemaks.
ÖÖd veetsime bamboo onnikestes, mida omas mees Uus meremaalt. Mehe esimesed lapsed on juba 30 aastased, kuid praegune laps kohaliku filipiinoga (kes on umbes minu vanune)on umbes 6 kuune. See tundus olevat vaga loomulik samm kõikidele vanematele meestele, kes sinna parast oma karjaari on lainud elama. (bension ilusal saarel noore naisega)
See selleks.
Seal aga toimusid iga õhtused pokkeri kaardi mängud,kuhu tulid kokku kõikkide resortide ja floating (veel hõljuva)baari omanikud ning sellega läks meie elu palju põnevamaks.
Kuna loomulikult võttis ka Adam osa nende igaõhtusest pokkeri mängudest, kuulusime me nende punti kus igapaevaseks tegevuseks oli rannal voi parve baaril losutamine ja õhtuti kas pokkeri mangimine voi teleka vaatamine.
Kuigi see saar oli üks mõnusamaid paiku Philipiinidel puhkamiseks, oli see ka yks hirmsamatest kohtadest kogu reisil. Esimest korda kogu reisi jooksul oli mul hirm, et me või üks meist ei pruugi turvaliselt koju jõuda.
Relvastatud valvurid kõndisid mooda tanavaid ringi ja isegi hotellide omanikud ütlesid, et eriti see aasta ei julge nad eriti midagi öelda või teha nii kaua kui valimised on moodas.
Rannas leesitades sõitis ükspäev meist mööda mitu paati, kus kõikidel meestel olid sokid pahe tõmmatud ja näha oli vaid auke silmade ja suu kohal. Ma vajusin iga sekundiga jarjest sügavamale liiva ja vee sisse, lootes end nii maha suruda kui võimalik, juhul kui tulistamiseks laheb. Kuid õnneks hiljem selgus, et siin on see normaalne, kuna nii kaitsevad kohlikud end siin päikse eest. Aga ma ei oleks ka imestanud, kui keegi oleks samal ajal tahtnud relva paati kaasa votta et siis tulistada keda tarvis kes teab mis põhjusel.
Pärast pidevat arutamist kas on turvalisem jääda paigale voi liikuda edasi, otsustasime siiski mingi nädal hiljem edasi liikuda yhele vaiksemale saarele, kus me vaid öö veetsime.(ma vist ei vaevunud seal isegi pilti tegema)
Sealt aga laksime Boracay saarele, mis pidi olema paari paevane peatus enne hai-vaala kaladega ujumist, kuid osutus meie viimaseks peatuseks Philipiinidel, kuna me ei viitsind ega raatsind sealt enam lahkuda.
FANTAST KOHT--SOOVITAN KUUMALT!
Kuna paljud raakisid, et see on üks tobe turistidest üle küllastatud paik ja sinna ei tasu minna, otsustasime (ÕNNEKS) siiski minna ise asja uurima.
Vesi oli NII selge ja puhas, kuid pildilt ei saa oiget ettekujutustki.
Liiv oli kui valge pulber lallude all ja terve see aeg, mis seal veetsime, ei pannud ma kordagi mingeid jalatseid jalga kuna öömaja asuski rannast 10 sammu kaugusel.
Ja päikse loojangut sai ka nautida samas 10 sammu kaugusel oleval lebotamis/päiksevõtmis paigal, kus iga hommik sai mõnusat lääne (Ameeriklikku) hommikusööki nautida.(tundub võibolla tobe, et nautida ameeriklikku toitu aga samas kui sa viimased 10 kuud oled ainult riisi, riisi ja viobolla makarooni ja riisi vahel pidanud valima, siis vahvel näiteks, kõlab hirmus isuäratavalt).
Boracay oli viimasepeal koht.
ranna joon on ligi 3-4 km. pikk ja selles ulatuses pole muud kui hotellid, restoranid, baarid, poed, liiv ja vesi. Vest välja tulles on piisavalt ruumi et liival peesitada ja siis ongi kohe restokad ja hotellid.
Super ideaalne.
Paar päeva pärast ringi vedelemist, otsustasime minna rannale jalutama ja siis selgus, et Philipiinides on populaarseks saanud Adami viimatine harrastus--Ultimaat lendavataldriku mäng. Seal omad reeglid ja võistkonnad, millest ma ka nüüd siis lõpuks aru sain.
Lisaks sellele selgus, et sel nädalavahetusel oligi seal rannas mingid kõvad võistlused kuhu tulid kokku igasugu kõvad mängijad pealinnast ja ka osad inimeset üle maailma.
Adam siis tõmmati ka ühte võistkonda ja nad mängisid väga tublilt.
Eks Adam peab ise sellest rääkima, kuid nii palj võin hetkel öelda, et nad said (vist oli 14 grupist) teise koha. Ja võidust oli puudu vaid mõni punkt.
Esimese koha võitjad olid aga kohalikud ja neid ei ole 4 aasta jooksul mitte keegi suutnud üle lüüa. Samas mis siin imesada, iga vend on nii musklis, et sealt võib kõik lihased kokku lugeda aga ega nad muud ei tee seal ka ju kui sõuavad paate ja jooksevad liival. Kui need tegelased aga panna murule mängima kus tegelikult igal pool mujal maailmas mangitaks, siis jaavad nad aga hätta.
Yhesõnaga vahva oli ja mängitud (õigemini minu puhul vaadatud) sai. Ah ma ei viitsi joosta aga seal muud ju polegi, seda enam et veel kuuma päikse all ja pehmel liival.
Mina aga veetsin oma päevakesed rannal lebotades, raamatud lugedes ja ujudes.
Tegelt tegin midagi asjalikku ka.
Ma lõpetasin oma aasta tagasi alustatud allvee sukeldumise kursuse ära ja nüüd siis oman paberit, mis lubab mul ka sukelduma minna.
Yeaaah!
Praegult ei viitsigi rohkem, ehk aitab ja kui on veel miskit lisada eks siis teen seda hiljem.
Palm tree pic href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis46GfFIp4fw__9RcsCoB8dbWZyMQsB63anxj4D0pLAiCTO8f0IuNSp7fGzNQskXFxobA9MzbX2EiwM_2qidGeoq7mL5Pe7kwHbzWgVfFIhKw3ADegoi1FPhfAlPmMTmZC79fL/s1600-h/IMG_1708.JPG">
Palm tfree pic.
Kohtume pea!
Mulle tulevikus meeldetuletuseks jalle moned faktid:
Pealinn--Manila
$1.- = 47.- peso
keeled:filipino(tagalog) ja inglise
inimeste arv 86.2 mil
hooajad: kuiv(okt-mai), marg(juuni-sep)
majutus: $10-20
toit:$3 ja yles (vorreldes teiste aasia riikidega, kovasti kallim)
But we hope you understand that it is hard to find time to sit our buts down and finish our blog.
So sorry about that but we'll try to get to it at some point.
No te võite ju arvata, et me parast fish eye varki läksime lahku ja ei jõudnutki omadega enam koju tagasi, kuid tegelt ei olnud asi nii hull. Kuigi ma olen juba toesti omadega otsapidi Eestis,voin oelda, et me käisime juba ka USAs Adami õe-Kate pulmas ja varsti on ka mu 3 nädalane reis Eestis otsas. KAS TE PANITE TÄHELE ET MUL ON NYYD (Eestis olles) KÕIK Õ Ä Ö Ü TÄHED OLEMAS!!!!!!!!!!!!!!!
Kuid nyyd siis prooviks ikka oma reisi kirja ka ära lõpetada, kuigi ausalt oeldes tagant jargi ei viitsikski nii väga.
Esimene peatus Filipiinides oli Cebus. Kuid parast paari tunnist ringi kondimist selgus, et seal ei ole mitte midagi teha ning me otsustasime sealt kiirelt lahkuda, et siis kaua oodatud kaunikestele randadele pleesitama minna.
Kui me bussis, teel Bantayani poole soitsime-(Cebust pohja pool asuv saar) ja ajalehte sirmisime, selgus, et paar paeva tagasi leiti Ameeriklanna surnukeha, kes seal tegi (Volunteer) vabatahtlikku tood. Lisaks sellele oli paev enne meie saabumist olnud mingi tulistamine saarel, kuhu me olime hetkel teel. Aga kuna me olime juba bussis,oli vahe hilja et uusi plaane teha.
Yhesonaga me sattusime Filipiinidesse valel ajal.
Põhjuseks oli see, et valimistest oli möödunud 4 aastat ja nüüd oli jälle aeg, kus valiti "õiged mehed" (...samad mehed, mis iganes) riiki juhtima.
Nagu iga aasta, juhtus ka seekord, et "õigete juhtide" valimise tõttu suri ligi 100 - 200 inimest, kaasa arvatud kandidaat Bantayani saarelt, kus me siis oma aega veetsime.
Esimesed 2 päeva ei tahtnud ma ka Bantayanis kauem veeta, kuna rand tundus rapakas ja enamus turistid olid kas kohalikud voi Koreakad.
Kuis pärast ringi kõndimist ja kohaga tutvumist leidsime me enda jaoks ideaalse paiga ja kahe päevane plaan saarel viibida muutus iga paevaga pikemaks.
ÖÖd veetsime bamboo onnikestes, mida omas mees Uus meremaalt. Mehe esimesed lapsed on juba 30 aastased, kuid praegune laps kohaliku filipiinoga (kes on umbes minu vanune)on umbes 6 kuune. See tundus olevat vaga loomulik samm kõikidele vanematele meestele, kes sinna parast oma karjaari on lainud elama. (bension ilusal saarel noore naisega)
See selleks.
Seal aga toimusid iga õhtused pokkeri kaardi mängud,kuhu tulid kokku kõikkide resortide ja floating (veel hõljuva)baari omanikud ning sellega läks meie elu palju põnevamaks.
Kuna loomulikult võttis ka Adam osa nende igaõhtusest pokkeri mängudest, kuulusime me nende punti kus igapaevaseks tegevuseks oli rannal voi parve baaril losutamine ja õhtuti kas pokkeri mangimine voi teleka vaatamine.
Kuigi see saar oli üks mõnusamaid paiku Philipiinidel puhkamiseks, oli see ka yks hirmsamatest kohtadest kogu reisil. Esimest korda kogu reisi jooksul oli mul hirm, et me või üks meist ei pruugi turvaliselt koju jõuda.
Relvastatud valvurid kõndisid mooda tanavaid ringi ja isegi hotellide omanikud ütlesid, et eriti see aasta ei julge nad eriti midagi öelda või teha nii kaua kui valimised on moodas.
Rannas leesitades sõitis ükspäev meist mööda mitu paati, kus kõikidel meestel olid sokid pahe tõmmatud ja näha oli vaid auke silmade ja suu kohal. Ma vajusin iga sekundiga jarjest sügavamale liiva ja vee sisse, lootes end nii maha suruda kui võimalik, juhul kui tulistamiseks laheb. Kuid õnneks hiljem selgus, et siin on see normaalne, kuna nii kaitsevad kohlikud end siin päikse eest. Aga ma ei oleks ka imestanud, kui keegi oleks samal ajal tahtnud relva paati kaasa votta et siis tulistada keda tarvis kes teab mis põhjusel.
Pärast pidevat arutamist kas on turvalisem jääda paigale voi liikuda edasi, otsustasime siiski mingi nädal hiljem edasi liikuda yhele vaiksemale saarele, kus me vaid öö veetsime.(ma vist ei vaevunud seal isegi pilti tegema)
Sealt aga laksime Boracay saarele, mis pidi olema paari paevane peatus enne hai-vaala kaladega ujumist, kuid osutus meie viimaseks peatuseks Philipiinidel, kuna me ei viitsind ega raatsind sealt enam lahkuda.
FANTAST KOHT--SOOVITAN KUUMALT!
Kuna paljud raakisid, et see on üks tobe turistidest üle küllastatud paik ja sinna ei tasu minna, otsustasime (ÕNNEKS) siiski minna ise asja uurima.
Vesi oli NII selge ja puhas, kuid pildilt ei saa oiget ettekujutustki.
Liiv oli kui valge pulber lallude all ja terve see aeg, mis seal veetsime, ei pannud ma kordagi mingeid jalatseid jalga kuna öömaja asuski rannast 10 sammu kaugusel.
Ja päikse loojangut sai ka nautida samas 10 sammu kaugusel oleval lebotamis/päiksevõtmis paigal, kus iga hommik sai mõnusat lääne (Ameeriklikku) hommikusööki nautida.(tundub võibolla tobe, et nautida ameeriklikku toitu aga samas kui sa viimased 10 kuud oled ainult riisi, riisi ja viobolla makarooni ja riisi vahel pidanud valima, siis vahvel näiteks, kõlab hirmus isuäratavalt).
Boracay oli viimasepeal koht.
ranna joon on ligi 3-4 km. pikk ja selles ulatuses pole muud kui hotellid, restoranid, baarid, poed, liiv ja vesi. Vest välja tulles on piisavalt ruumi et liival peesitada ja siis ongi kohe restokad ja hotellid.
Super ideaalne.
Paar päeva pärast ringi vedelemist, otsustasime minna rannale jalutama ja siis selgus, et Philipiinides on populaarseks saanud Adami viimatine harrastus--Ultimaat lendavataldriku mäng. Seal omad reeglid ja võistkonnad, millest ma ka nüüd siis lõpuks aru sain.
Lisaks sellele selgus, et sel nädalavahetusel oligi seal rannas mingid kõvad võistlused kuhu tulid kokku igasugu kõvad mängijad pealinnast ja ka osad inimeset üle maailma.
Adam siis tõmmati ka ühte võistkonda ja nad mängisid väga tublilt.
Eks Adam peab ise sellest rääkima, kuid nii palj võin hetkel öelda, et nad said (vist oli 14 grupist) teise koha. Ja võidust oli puudu vaid mõni punkt.
Esimese koha võitjad olid aga kohalikud ja neid ei ole 4 aasta jooksul mitte keegi suutnud üle lüüa. Samas mis siin imesada, iga vend on nii musklis, et sealt võib kõik lihased kokku lugeda aga ega nad muud ei tee seal ka ju kui sõuavad paate ja jooksevad liival. Kui need tegelased aga panna murule mängima kus tegelikult igal pool mujal maailmas mangitaks, siis jaavad nad aga hätta.
Yhesõnaga vahva oli ja mängitud (õigemini minu puhul vaadatud) sai. Ah ma ei viitsi joosta aga seal muud ju polegi, seda enam et veel kuuma päikse all ja pehmel liival.
Mina aga veetsin oma päevakesed rannal lebotades, raamatud lugedes ja ujudes.
Tegelt tegin midagi asjalikku ka.
Ma lõpetasin oma aasta tagasi alustatud allvee sukeldumise kursuse ära ja nüüd siis oman paberit, mis lubab mul ka sukelduma minna.
Yeaaah!
Praegult ei viitsigi rohkem, ehk aitab ja kui on veel miskit lisada eks siis teen seda hiljem.
Palm tree pic href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEis46GfFIp4fw__9RcsCoB8dbWZyMQsB63anxj4D0pLAiCTO8f0IuNSp7fGzNQskXFxobA9MzbX2EiwM_2qidGeoq7mL5Pe7kwHbzWgVfFIhKw3ADegoi1FPhfAlPmMTmZC79fL/s1600-h/IMG_1708.JPG">
Palm tfree pic.
Kohtume pea!
Mulle tulevikus meeldetuletuseks jalle moned faktid:
Pealinn--Manila
$1.- = 47.- peso
keeled:filipino(tagalog) ja inglise
inimeste arv 86.2 mil
hooajad: kuiv(okt-mai), marg(juuni-sep)
majutus: $10-20
toit:$3 ja yles (vorreldes teiste aasia riikidega, kovasti kallim)
posted by aiechter at 7:56 AM
<< Home